Georgi värvid – vaprate tunnusmärgist impeeriumi tööriistaks

Tules ja püssirohusuitsus sündinud Georgi värvid – oranž ja must – on muutunud värvideks, mida võib endale rinda või auto külge kinnitada igaüks. Ajalooliselt võisid nendega uhkeldada üksnes parimad ja vapraimad sõjamehed.

Püha Georgi ordeni asutas Venemaa keisrinna Katariina II 1769. aastal ning orden oli määratud annetamiseks vaid ohvitseridele ja kindralitele. Georgi kavaleriks võis saada üksnes see, kes mitte ainult ei täitnud oma kohust, vaid kes paistis lahingus eriliselt silma – tules karastunud kangelane. Ordenit peeti Venemaa kõige prestiižikamaks sõjaliseks autasuks. Ajaloolane Mati Kröönström kirjutab oma põhjalikus ülevaates, et kui hilisem Soome marssal Carl Gustav Emil Mannerheim sai 1915. aasta algul Georgi ordeni, siis teatas ta kirjas õele rõõmsalt, et võib nüüd rahulikult surra. I Maailmasõjas välja teenitud Georgi lindiga kaunistatud kuldset mõõka on uhkusega kandnud ka hilisemad Vabadussõja kangelased Johan Laidoner ja Anton Irv.

Venemaal 1917. aastal võimule tulnud bolševikud küll kaotasid Georgi nime kandvad autasud, kuid II Maailmasõja ajal võeti vaprust sümboliseerivad värvid sõdurite kaitsetahte turgutamiseks taas kasutusele. Georgi lint ilmus Punaarmee kaardiväediviiside sümboolikasse ning 1943. aastal asutatud Kuulsuse Ordeni lint oli sarnane Georgi ordeni ja risti lindiga. Georgi värvides oli ka 1945. aastal asutatud medali „Võidu eest Saksamaa üle Suures Isamaasõjas 1941–1945“ lint. Seega kuni viimase ajani ei olnud Georgi värvidel poliitilist tähendust. Oranž ja must sümboliseerisid venelastele eelkõige isade ja vanaisade vaprust ja sõjameheau. Midagi, mille üle Venemaa süngevõitu ajaloos tõelist ja varjamatut uhkust võib tunda.

Polegi siis ime, et Putini Venemaa nutikad propagandameistrid neile värvidele uuesti elu sisse otsustasid puhuda. Georgi lindi aktsioon algatati Venemaal 2005. aasta võidupäeva puhul ning aasta hiljem kuulutati aktsioon ülemaailmseks. Värvide kasutusele võtmisele liitus aga juba ka ideoloogilisi motiive, näiteks vastuseis Ukraina oranžile revolutsioonile. Krimmi okupeerimise ja Ida-Ukraina sõja käigus tundus aga, et lint kuulub iga kremlimeelse sõduri mundri juurde. Sedasi on Lääne meedia jälgijale saanud oranžmustast värvikombinatsioonist Venemaa imperialistliku militarismi tunnus.

Georgi lindi fenomeni analüüsinud semiootik Mihhail Lotman leiab, et Putinil oli vaja konsolideerida Venemaa rahvas sümboli ümber, mis poleks ei rahvuslik ega ideoloogiline, vaid üksnes suurriiklik. Aktsiooni võib pidada edukaks, nii värvide populaarseks tegemise kui ka imperialistlike lisatähenduste lisamise poolest.

Lindi mitmed tähendused on põhjuseks, miks see Eestis kirgi külvab. Lindi kandja avaldab sellega eelkõige austust oma sõjakangelastest isadele ja vanaisadele. Just seepärast ilmuvad oranžkollased värvid linnapilti maikuus. Suurvene püüdlustele kaasa elamine on lindi kandmises tagaplaanil, kuigi ilmselt mitte siiski päris olematu.

Eestlased peavad aga lindi kandmist just imperialistlike ja isegi separatistlike meeleolude toetamiseks, vastuseisu märgiks Eesti Vabariigile. Seepärast  reageeritakse värvidele nii valuliselt. Ka sõdurite mälestamist mõistetakse Eesti-vastasena – okupeeriti Eesti ju nendesamade sõdurite poolt.

Kas Georgi lindi vastu tuleks võidelda? Propastopi meelest tuleks mitmekihilise sümboli juures pigem selgitada värvide mitmeid tähendusvälju ja peegeldada vastastikku eri kogukondade emotsioone lindiga seoses.

Pildil Georgi lint 2014. aastal Tallinnas. Foto Erik Prozes/Postimees/Scanpix