Gerassimovi doktriin, infosõja alustekst

09.05.2016

Valeri Gerassimov2013. a jaanuaris pidas Vene Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi ülem armeekindral Valeri Gerassimov Moskvas Sõjateaduste Akadeemias loengu relvajõudude kasutamise vormide ja meetodite arengutest.

Gerassimov selgitas oma loengus, et tänapäeva maailmas on sõjaliste konfliktide reeglid muutunud. Poliitiliste ja strateegiliste eesmärkide saavutamiseks on otstarbekas kombineerida sõjalisi vahendeid mittesõjalistega – poliitiliste, majanduslike ja informatsioonilistega.

Sama aasta veebruari lõpus ilmus Gerassimovi sulest ajakirjas Voenno-Promõšlennõi Kurjer (Sõjatööstuse Teataja) ka pikem artikkel samal teemal. Ei Gerassimovi ettekanne ega artikkel tol hetkel laiemat tähelepanu ei äratanud.

Gerassimovi tekstid muutusid järsku aktuaalseks ja omandasid tähenduse veidi enam kui aasta hiljem – kui Krimmi ilmusid eraldusmärkideta rohelised relvastatud mehikesed ja Ukrainas algas midagi, mis oli kõigi tundemärkide järgi justkui sõda – aga samas justkui päriselt ei olnud ka. Hakati rääkima Gerassimovi doktriinist.

Sai selgeks, et see, millest Gerassimov rääkis, ongi muutunud Venemaa tegelikuks sõjapidamisteooriaks. 25. detsembril 2014 kinnitaski Venemaa Föderatsiooni president Vladimir Putin oma ukaasiga nr 815 riigi uue sõjalise doktriini, mille sisu oli paljuski tuttav juba Gerassimovi ettekandest ja artiklist.

Propastopi jaoks on see doktriin oluline eelkõige seetõttu, et see rõhutab info- ja psühholoogiliste operatsioonide otsustavat rolli sõjategevuse ettevalmistamisel ja läbiviimisel. Informatsioonilisest mõjutamisest räägitakse pea igas doktriini peatükis. „Sõjaliste ohtude nihkumine inforuumi“ on doktriini kohaselt üks olulisemaid tendetse, millega tänapäeva konfliktide puhul arvestada tuleb.

Venemaa siseohtude kirjeldamisel hinnatakse riigi stabiilsuse jaoks kõige ohtlikumaks just informatsioonilist mõjutamist. Kõrvuti terroristlike organisatsioonide tegevusega riigis märgib Venemaa sõjaline doktriin peamise ohuna ära „elanikkonna informatsioonilise mõjutamise eesmärgiga kahjustada selle ajaloolisi, vaimseid ja patriootlikke traditsioone … provotseerida rahvaste vahelisi ja sotsiaalseid pingeid, ekstremismi ja religioosset vihkamist või vaenu“.

Ehk siis kõike seda, mida Gerassimov oma ettekandes ja artiklis tänapäevase sõjapidamise lahutamatuks osaks peab ning mida Venemaa nii Ukraina kui teiste naabrite vastu ka ise rakendab. Ukraina konflikti puhul on näha, kuidas Venemaa rakendab doktriinis kirjeldatud „protesteeriva elanikkonna potentsiaali rakendamist kompleksselt sõjalise jõuga ja mittesõjaliste poliitiliste ja majanduslike vahenditega“. Doktriin näeb ette „vaenlase mõjutamist globaalse inforuumi kaudu kogu tema territooriumi ulatuses“.

Eesti jaoks on oluline mõista, et Venemaa tajub informatsioonilist mõjutamist enda jaoks suurima ohuna ning sellest tulenevalt rakendab ise seda teadlikult oma tegelike või kujuteldavate vastaste suhtes. Eesti ühiskond on kindlasti Venemaa informatsioonilise mõjutamise sihtmärgiks, seda on korduvalt kinnitanud ka KAPO oma aastaraamatutes.

Eesti võib aga paradoksaalsel kombel olla doktriini sünni juures olulist rolli mänginud. Kindral Valeri Gerassimov oli 1987. aastast Vene armee 144. motoriseeritud jalaväediviisi staabiülem. Diviisi peakorter asus Tallinnas Tondil. 1993–1994 oli ta sama diviisi komandör. Just 144. motoriseeritud laskurdiviisi ülem sai 1990. aastal Moskvast käsu luua siinse Interrinde toetuseks propagandistlik raadiojaam Nadežda, mis pea aasta jooksul ka oma sõnumeid eetrisse edastas.

“Oli vaja viia hääl rahvani, kuna Eesti lehed ja televisioon rääkisid palju jama. Meid sponsoreeriti Moskvast, anti sideauto. Tondi sõjaväeosas saime baraki, tegime selle ise korda,” meenutab Nadežda peatoimetaja Viktor Kiemets Eesti Ekspressile antud usutluses raadio asutamist.

Ehk taipas Gerassimov just tol revolutsioonilisel ajal Eestis teenides informatsioonilise mõjutamise olulisust?

Loe ka Madis Jürgeni ja Jaanus Piirsalu lugu kindralist 2012. aasta Eesti Ekspressist.

Valeri Gerassimovi foto on pärit Wikipediast ja selle autor Venemaa Kaitseministeerium (mil.ru)

Jaga ja arutle:
Share on FacebookTweet about this on Twitter