Mitme tunniga on vallutajad Tallinnas?

31.03.2016

60 tundi
Teated, nagu oleks Eesti hõivatav loetud tundidega, on viimastel aastatel korduvalt siinses meedias esile tõusnud.  Vallutuskiiruseks on peetud kolm tundi (Edward Lucas, august 2014), neli tundi (president Toomas-Hendrik Ilves, kevad 2015), kaks päeva (Tšehhi kindral Petr Pavel, august 2015) ja viimati  60 tundi (RAND mõttekoda 2016. aasta alguses).

Ehkki 20 korda kasvanud hinnang võiks anda tunnistust kaitsevõime paranemisest, jõuab meeldejäävaks numbriks vormistatud infokild avalikkuse teadvusesse reeglina šokina. Seda näitab ka senise viimase uuringu kajastamine Eesti Päevalehe pealoos, Postimehe juhtkirjas ning Riigikogu infotunnis.

Valuline reaktsioon on mõistetav, kui vaadelda olukorda kahe propagandistliku narratiivi põrkumisena.

Traditsiooniliselt on Eestis ametlikult juurutatud “tugeva Eesti” müüti. Siili okkad on teravad, kaitseplaanid loodud, kohal viibib arvukalt liitlaste võitlejaid ja tehnikat, oma sõdurid treenitud, relvastus korralik, kaitsetahe tugev. Müüdi põhijäreldus on rahustav, tulenevalt Eesti tugevusest mingit ohtu pole.

Seevastu Venemaa propagandameedia üks põhiteemadest on “nõrk Eesti”, naeruväärne nukuriik, millel puudub nii õige kaitsetahe kui tõsiseltvõetav sõjavägi ning mis oleks allutatav eriliste pingutusteta. Loe Propastopi postitust, mis “nõrga Eesti” müüdist näite toob.

Eesti meedias on “nõrka Eestit” peetud propagandavaleks – usutakse, et Venemaa teab NATO liikmesriigi tugevust ja vastupidist väites lihtsalt segab vett. Kui aga idanaabri meediaga sama nägemust esitavad ka NATO liitlased, sigineb kahtlus, et vahest on Venemaal siiski õigus.

Stressi, mida tekitab kahe propagandamüüdi põrkumine, saaks vähendada, loobudes soovist hoida siseriiklikult üleval eraldi käsitlust kui muu maailm. Kui ühte nägemust toetab kodumaine meedia mõne kanaliga, teist aga üleilmne meediamasinavärk, siis on loomulik, et kohalikku vaatenurgas katlema hakatakse.

Maailma meediast tulevate üllatuste eest aitaks kaitsta kohalik narratiiv, mis pole nii kergesti kahtluse alla seatav – näiteks käsitlus “Olukord pole kõige kindlam, aga Eesti pingutab oma kaitsmise nimel”. Sellel pole küll “tugeva Eesti” müüdile omast propagandistlikku lihtsust, küll aga parem kooskõla tervikliku meediapildiga.

Märgiks, et kaalutletum käsitlus kasvatab kandepinda, võib pidada Teabeameti aastaraamatust kõlama jäävat järeldus, et rünnak Baltimaade vastu pole päriselt välistatud. Loe sellekohast Postimehe uudist või  aastaraamatut tervikuna.

Illustratsioon: Propastop

Jaga ja arutle:
Share on FacebookTweet about this on Twitter