Trollimine kui mäng

Netitrollimine on üks propaganda meetodeid, millega häiritakse konstruktiivset arutelu ja külvatakse segadust meedias. Trolli äratundmine ei olegi nii lihtne, sest nende tegevusel on mitmeid eesmärke.

Novembris 2014 käis Lääne meediast läbi uudis Peterburis Savuškini tänaval tegutsevast FSB allasutusest, mille üle 200 palgalise töötaja on netitrollidena haaranud juhtohjad Lääne avalikes foorumites ja kommentaariumides. (Näiteks artiklid Postimehes või BBC veebilehel.)

Lisaks koosoeluseaduse ja põgenikega seotud vihakõnele on ka välisriikide palgalised trollijad põhjuseks, miks alanud aasta 31. jaanuaril teatas Postimees oma juhtkrjas, et anonüümsus kaob ja edasipidi saab nende kommentaariumis sõna võtta vaid oma nime all. Otsus tekitas elava arutuelu sõnavabaduse ja veebikommentaaride seosest.

Kas veebis trollimine ehk arutleva mõttevahetuse eos emotsionaalseks ärapanemiseks pööramine on mäng? Jaakko Stenrosi Tampere ülikooli juures kaitstud väitekiri ”Playfulness, Play and Games – A Constructionist Ludology Approach” (2015) arutleb just sel teemal. (Baastekst sellel teemal, Johan Huizinga „Mängiv inimene“ (1938), on eesti keeles ilmunud Mati Sirkli tõlkes ajakirjas Akadeemia 1992 nr. 3-9 ja raamatuna 2004.)

Stenros kasutab oma töös järgmist trollimise määratlust: pealtnäha eesmärgitu, vassiv, lõhkuv ja häiriv käitumine avalikel veebilehtedel.

Täna me liigitame trollimise alla aga ka käitumist, millel on üheselt poliitiline eesmärk. Kuulsaim näide ongi see sama Peterburi trollitehas. Stenros väidab, et mõlemad, nii kohalik, oma frustratsiooni väljaelav häirik kui palgaline troll, naudivad oma tegevust. Nad mängivad ning nende mängurõõm on selgelt tajutav.

Huizinga järgi eristab mängu mitte-mängust see, kui midagi tehakse protsessi enda, mitte lõppeesmärgi nimel. Selle vastandiks on sihipärane tulemusele või kasule orienteeritud tegevus. Selget piiri protsessi-keskse ja eesmärgi-keskse tegevuse vahel ei ole, nad ei ole teineteist välistavad.

Trollimisele on omane see, et vahel trollija püüab vahendeid valimata kaitsta oma seisukohti, vahel nad aga lihtsalt püüavad oma oponente endast välja viia. Nagu mängus on võimalik valida, kas mängid võidu nimel või selle nimel, et kaasmängijaid kiusata, neilt mänguisu ära võtta. Ehk trollimise üks eesmärk on ka veebikeskkonna muutmine eemaletõukavaks kohaks, „peldikuseinaks“, kuhu üks endast lugupidav inimene ei sisene.

Teiste väljatõrjumisele suunatud käitumist nimetab Stenros oma väitekirjas „privilegeeritu sitapea“ (etuoikeutettu kusipää / entitled asshole) retoorikaks. Selline tõlgendusraamistik on akadeemilises maailmas andnud võtme trollide paremaks mõistmiseks. Esimesena võeti see mõiste kasutusele USAs inimeste kohta, kes arvavad, et nd on internetti kasutanud teistest kümme aastat kauem ja see annab neile õiguseid, mida teistel kasutajatel ei ole. Stenrosi järgi on nad tavaliselt valgenahalised heteromehed, kes peavad end ka ühiskonna kõrgklassiks, väljavalituiks.

Nad mängivad teistega nii, nagu kass mängib hiirega. Kui kass mängib hiirega, siis hiir ei ole kassi mängukaaslane, vaid mänguasi. Ja virtuaalses keskkonnas on lihtsam sellist positsiooni võtta kui tavaelus, ütleb Stenros.

Loe ka intervjuud Jaakko Stenrosiga Helsinkin Sanomate nädalalõpuväljaandest Nyt.

Foto: Eirik Solheim / Flickr